Rafting

Kala vedeles lihtsalt igal pool, Päris võigas iseenesest aga looduslik valik. Nimelt kes ei tea siis kalad peale marja poetamist jätavad oma elu ka sinna. Looduslikud kontrastid Nii me siis toitusime Misha tuli kaema kes tema kala püüab Kapten Oleg eputab Tarvi püütud lõhega

Pilt nagu kalatarvete müügi kataloogist

Mõni mees püüab kala paljaste kätega!

Viimased näpunäited karu kallaletungi korral, mõlaga tuleb anda ikka serviti, SERVITI!!!

No küll on raske meie elu, hommikune vannitamine

Mõmm-mõmm! Seda kohta sa kaardipealt ei leia

Meie tubli 66 kes tõi meid siia pärapõrgusse. Olgu öeldud et see kant oli paksult Boggeri jälgi täis ehk siis täielik offroad paradiis ja ütleme nii, et ainult spetsiaalmaasturitele.

Vanapagana katlajuuresMidagi nii võimsaid vaateid ei ole mina oma lühikeses elu jooksul veel kogenud.

Müstilised vaated Ligi 5 km ja 500m tõusu hiljem juba auravate geisrite juures

Kand ja varvas, kand ja varvas, teel Vulkaan Mutnovski Ei olegi päris kindel kas see Kamchatka päris maa on või oleme hoopis kuupeale sattunud. Kui Te ainult teaksite kui raske elu meil on! Katsuge ise 45c termaalvee basseinis liguneda!!!

Petropavlovsk-Kamchatskii

Kena bensujaama vaade!

Vladik

No mis me siin ikka teinud oleme. Ärkamine suhtkoht vara vanast harjumusest. Hommikusöök, kerge võimlemine ja venitused, siiis linnapeale jalutama kuna ilm on soe aga pilves. Ühesõnaga oleme siin perset laiaks istunud viimased päevad. Marion ja Erkki tegelevad kauba koju saatmisega mida kogu aeg edasi lükatakse ilmselgetel põhjustel. Õhtuti joome mõne tassi teed ja arutame akadeemilisi teemasid akadeemilise seltskonnaga.

Üldiselt on nüüd nii, et homme läheb lennuk edasi Kamchatkale ja meis jäävad maha Marion ja Erki kuna tolliformaalsused on siinmail ikka nii keerulised, et niisama kaupa teele ei saa. Loomulikult leiti üles ka apsakas ühe tsikli sissetollimisel kus oli väljatollimise kuupäev vale ja sellega hakati ka leidma võmalusi asjade kulgude edasi lükkamiseks. Ülejäänud aga lennukipeale ja minema lootes veel viimasele õlekõrrele Kamchatkale, et näha seda unistatud loodusest, karudest ja kaladest.

Vadivastok

Kohustuslik fotosessioon linnapiiril ja edasi hotelli otsima. Leidsime enam-vähem hotelli, saime sisse kolida kui selgus, et meie ei tohigi sellest hotellis ööbida kuna meil ei ole tehtud vajalike sissekirjutusi mida Venemaal olles nõutakse. Kuna tegu siseministeeriumi halduses oleva hotelliga siis ei ole võimalik et sellised spioonid nagu meie saame seal ennast hästi tunda. Nagu kõik juba teavad siis Venemaal pole kombeks kasumit teenida vaid seadusi täita. Ühesõnaga hommikuks oli selge et teiseks ööks meid sinna ei jäeta. Õnneks leidsime suht kerge vaevaga järgmise hotell/kombinaadi kus olid veel renoveerimata toad saadaval. Ma isegi ei taha kirjutada nendest tubadest. Järgmisel hommikul läksin reseptsiooni küsima kas tõesti paremaid tubasid ei ole siis öeldi, et loomilikult on - lihtsalt 800 RUR kallimad ehk 2700RUR duubel tuba. Eelmine päev ei pakutud midagi. AAAAaAh tahaks karjuda.
Uudistest selguski, et Putin käib meie jälgedes. Käis Kamchatkal karusid vaatamas, siis Habarovskis sealt võttis Lada Galina ja põrutas Chitasse et veenduda oma silmaga kuidas TranSiberia maantee M58 ehitus edeneb. Ja edeneb päris kenasti kuna viimased 3000km tulid keskmiselt 130km/h kiirusega. Maantee on kohati nii hea et tundub uskumatuna. Ise olime valmis vintsima 2 nädalat järjest aga tulime sisuliselt mõne päevaga ära. Selleks ka see varajane jõudmine Vladikusse.

Vladikus muidu paar pragulka tänavat kus siis erinevatest pasapoodidest kuni kohvikute ja restoranideni välja. Muuseas siis linnas oleme ka saanud siiani paremad maitse elamused Venemaal selle reisi jooksul. Esimesel õhtul käisime jahtklubis söömas. Tõidud sellised peenema touchiga tehtud. Hinnad ka loomulikult kallimad. Liha ja kana valik maas taevani kala aga 3 sorti. Proovisin mina paltust seedrimänni seemnetega. Salat kõrval (2 tomati viilu, 2 kurgi viilu 2 tk kala). Kala väga hõrk, värske ja väga maitsev. Kõrvale oli pandud mingisugune kaste – punane. Mõtlesin ise, et oi kui põnev! Ketshup!!! Ma ei saa siiani aru miks see seal oli. Ma isegi palusin ettekandjat küsida kokalt tema arvamust selle kohta kuid ta ilmselt ei viitsinud sellega tegeleda. Vot selline üllatuste maa. Kuna Vladik ikkagi mereäärne linn siis õhtuti toimub mere ääres loomulikult ka “narodnõie guljanie”. Õhtuks siis mukitakse ennast üles, jalutatkse, juuakse mõni õlu (enamus naised joovad tänaval pudelist õlut) ja ilmselt minnakse koju tagasi. Linnas on ka mõned diskoteegid, väga populaarne on ikkagi elava muusikaga kohad. Müstiline on see, et kohalikud laulavad kõiki laule peast kaasa mis iganes repertuaarist ja sealjuures hästi. Jalutasime ka sadamas kus mingite õppuste raames ilmselt kohal Prantsusmaa, Ameerika ja krt teab veel mis maa ristlejad. Samuti teeääres kuivale tõstetud allveelaev kuhu siis muuseum tehtud. Teatavasti oli ju see kant vene allveelaevade baasina - Nahodka.
Meil on siin linnas kokku 4 päeva puhkust teha mida iganes aga tegelikult tahaks VOODIS magada, käia dushi all ja magada puhaste linade vahel. Eks seda väsimust magab veel mitu nädalat välja.

Jaapani meri

Õhtuks jõudsimegi kaua oodatud Jaapani mere äärde. Võimalikes telkimis kohtades rahavast nagu murdu aga motoristid siiski suutsid meile väga luks koha leida. Kuna kell alles vähene siis plaan kindlasti kala püüda ja ujuda kuna vesi täiesti talutavalt soe. Tarvi oli soetanud ka väikese abinõu kuidas suuremad purakad kätte saada. Loopis lanti, lasi võrku aga ainukesed olendid kelle ta kätte sai olid krabid. Need olid võrgu muidugi nii sõlme keeranud, et Tarvi ainult vandus tulist kurja. Lisaks samal ajal kui Tarvi krabid meile eputamiseks jättis siis Marion ütles, et merest püütud loomi ei tohi kiusata ja viis need merre tagasi!!! Arva ära kelle õhtu vardasse paneme! Teepeale lahtise klaasiga sõitnud Mait sai oma vitsad kätte. Nimelt tuli üks mumm talle tuppa ja pani sellise kähvaka et silm kinni. Üldiselt oli näha, et kõik osalejad on reisust väsinud. Ei viitsinud enam keegi peenikest nalja visata ega ka lemmikjooki valada. Igaüks kooserdas omaette nurgas kas siis lugedes vms. Õhtuks pakuti shashlõkki koos grillitud baklazhaani ja riisi paprika seguga.
Hommikul olid jube mehed rõõmsamad v.a. Mait kelle silm oli sootuks kinni paistetanud.. Kõik teadsid, et viimased 400km veel jäänud lõpuni. Kuna endal ka hakkab pinge üle minema siis kõrval loksudes vajub silm üha rohkem ja rohkem kinni kuna totaalne üleväsimus annab nüüd ikka väga kõvasti tunda. Tee mida mööda sõitsime Vladiku poole oli aga super ilus. Hästi mägine, sile kruus (enamjaolt) kurviline ja hästi roheline. Tõusud olid ikka päris korralikud, mitte nagu meie oleme L-eestis harjunud. Tõeline motoristi unistus võiks öelda. Kuna siin on kliima hästi niiske siis ilmselt ka osaliselt sellepärast ei tolma kruusateed väga hullult.

Kohal, väsinuna kuid õnnelikena!!!

Jaapanimere krabide hirm Joel peab hommikust jutlust Kõverad puud

Mait sai sõiduajal mesilase käest korraliku kähvaka KTM @ Sea of Japan

Motoristi elamine @ sea of Japan

Tsiklimeeste värk noh...!

How big is the biggest head in the world???

Motoristid on viimase 13 000km oma tsiklitega nii kokku kasvanud, et on hakanud neile hellitusnimesid panema ja näomaalinguid tegema.

Dr.Vahuri ja Andrese toanaaber haiglas Andrese säärejooks Trass ise selline aga monument selline

Habarovsk

Seoses vahepealsete olukordade tekkimisega saime natuke graafikust ette , et võiksime järgmised päevad n.ö. iisimalt võtta. Liikusime mööda trassi edasi Habarovski suunas. Üritasime teha sellise 200km päeva, et siis kuskil telkima jääda. Aga igakord leidsime jõekese kus võiks potensiaalselt ööbida siis tegid väikesed sääsed meile tohhutu attaki. Korra juba pidime äärepealt suure kõrgepinge elektriliinialla jääma aga õnneks tuli mõistus pähe. Mõnikümend kilomeetrit edasi leidsime tee äärest karjääri mis tundus OK olevat. Sääski muidugi oli sama palju aga mis põhiline – hommikul hakkasid kella 06:00 rekkad üheltpoolt telki mööda sõitma ja kaubarongid teisepoolt. Isegi meeletu üleväsimusega ei olnud seal magada. Samas kompenseeris õhtusöök grillitud kana filee koriandri marinaadis, wokitud baklazhaan ja kurgi tomati salat mis loputati alla meie lemmikuga.
Hommikul oli plaan külastada ja mõnuleda Kuldari legendaarsetes mineraalvee basseine, jalutada seedri männikutes ja nautida sanatooriumi protseduure. Jõudsime külla kust oleks nagu katk üle käinud – täiesti välja surnud. Küll aga olid alles sanatooriumid. Esimene mille leidsime oli rangelt valvatud sõjaväe sanatoorium kuhu meid kindlasti ei lastud. Teine ilusate tornidega majake aga kõigile. Käisime küsimas kas on võimalik ööbida aga alla 10 päeva “ ne paloshenno”. Üritasime veel direktori tel. toru saada mis ka õnnestus kuid vastus sama. Ainult kas 10 või 21 päeva. Kõik mis vahepeale jääb ne paloshenno. Järjekordselt tõdesime, et KLIENDID ON NEILE KOORMAKS. Kõik mis on teistmoodi siis ei tohi, ei saa, ei taha. Soovitati veel hotelli aga oma kogenud silmaga peale vaadates olin kindel, et seal saame veel mõne muu haiguse ka peale putukate. Niisiis, silmad ruutu ja Habarovskisse.
Habarovskisse jõudsime ca’ 20:00 õhtul, ehk hakkas juba pimenema. Käisime erinevad hotellid läbi kuna oli jutuks, et viibime seal vähemalt 2 ööd. Aeg iseendale, saame riideid pesta ja natuke aega maha võtta. Otsisime ikka natuke paremat hotelli kui viimastel kordadel aga nagu saatus ikka. Ainuke vaba hotell oli Turist. Retseptsioon tõsi küll oli palju lubav aga tuba oli ikka 1961 aastast. Samad olid ka voodilinad mis ma küll loodan, et olid pestud vahepeal. Nii mõnigi meist kolis oma magamiskotti sisse hoopis. Aga noh, polnud viga, soe jooksev vesi, katus ei lekkinud, igati bueno. Rääkimata et näole maksis see 1200RUR. Mis siis muidugi välja tuli. Nimelt teised hotellid tegelikult tühjad. Meile öeldi, et Glavnõi Pravitelstvo on linnas ja kõik hõivatud. Tegelikult oli samal ajal Putin Jakutskis ja igaks juhuks oldi valmis, et kui tekib kiusatus ka Habarovskit väisata siis saab tulla. Terve linna hotellindus aga seisis. Ei hakka enam seda lauset välja kirjutama. Kuna hotell oli ikkagi paras peldik, ilmaennustus lubas kolmapäevaks ilusat ranna ilma siis mõtlesime, et meie sooviksime võtta päikest Jaapani mereääres, siis pakkisime hommikul oma kergelt lõhnastunud koti ja lahkusime. Linnas väljasõites kukus Marioni rattal tagalaagrid välja mis tal õnneks seekord olemas olid. Vahetamiseks kulus juba vaid 18 minutit mi. Sellised motoristid meil siis.

Pilte

Blagovishnevsk, rand, kahurid ja Hiina

Sebra lasti kohe treppi. Taamal meie motorist Andres trepist üles tormamas

Tulevane Naomi

Tulevane Antonio Cairoli Lihtsalt toredad kontrastid

Pildimateriali

Lihtasalt täiesti sürr pilt mõttetust kohast - seal ei olnud midagi muud peale selle mis näha. Ülejäänud puhas väli.

Den Andresa....

Hommikul enam nii palju ei sadanud ning otsustasime võimalikult vara sealt ööbimis kohast minema tõmmata. Mait kes oli oodanud puhkepäeva ja nagu motorist motoristile toeks olla siis andis oma tsikli Andresele sõita. Mait oli seda päeva juba kaua oodanud, et saaks auto istmele ennast sisse seada. Sõit kulges päris hooga - kella 17:00 oli juba 700 km maha uhutud. Leidsime jõe kuhu äärde telkima minna. Sinna viis selline tüüplinine offroad tee kus tsikliga nautida. Mingis kurvis aga jäi Andres sõidupealt seene niidistikku uurima, kurvis pidurdas liiga äkiliselt ning tsiklilt läks esiratas alt ja käis külili maha. Suht väikese hoopealt. Aga Andres enam püsti ei saanud. Ise veel räägib, et midagi on imelikku sääres. Õnneks oli haigla lähedal 25km kaugusel. Selgus, et midagi on sääreluuga lahti, aga mida seda ei tea sest selles haiglas röntgenit ei ole. Jätsime ta luks palatisse niidistiku üle järelemõtlema sest telgis ei oleks seda kõige mugavam teha. Plaan siis järmisel päeval sõita 300km edasi järgmisse haiglasse, et seal pilt teha ja tuvastada kahjud. Pilt räägib enda eest. Järgmine korralilikum lennujaam 600km kaugusel, Blagovishensk otse Hiina piiri ääres. Jõudsime linna alles kella 23:00 õhtul. Linn oli tuledes kui Las Vegas. Restoranid, ööklubid, lõbustusasutused – täiesti nagu riik riigis ja hoopis erinev kui olime varem näinud. Meenutas täiesti euroopalikku kohta. Saime hotellis Asia mis oli ilmselgelt kõige värvide rohkem ehitus terves venemaal. Tuba sai võtta tunni kaupa – ehk kui meie võtsime 12 tunniks siis see maksis 1300RUR. Tuba väga korralik (seoses sellega, et oli alles valminud.) huvitav lahendus oli vannitoal mis oli pakettaknaga toast eraldatud. Tuba ise hästi väike, et kui ma oma matkakoti maha panin siis ega toas vabalt ringi käia saanud. Aknast otse vaade Hiina linnale. Kliendid on muidugi Hiina turule suunatud sest enamus sildid, TV kanalid, isegi hommikusöögilaud oli Hiina pärane.
Järgmisel hommikul võtsid Marion ja Erkki sabad selga, ostisid Andresele kargud ja viisid lennujaama kus õnnestus kohe saada esimesele lennukile Blagovishsnevskist – Moskva-Piiter- Tallinna lennuki peale sokutada. Kuna lennujaamas ratastoole polnud siis sai meie Sebra sõita lennuki treppi ja Andres teele saata – isegi teisi reisijaid ei lastud ennem lennukisse kui meie mees oli pardal sisse võtnud. Hüvastijätuks tegi Marion veel süsti Andresele, et tal sõit lõbusamalt sujuks. (Loe: Andresele andti viimasest haiglast häid maitseaineid kaasa mis ka karu tantsima paneb).
Meie aga nüüd edasi Habarovski poole.

Ulan Ude - Chita

Plaan oli siis jõuda Ulan Udesse, remontida Andrese tsikkel ja edasi sõita. Leidsime laagripoe, soovitati ka tehast kus saaks kõik vahepuksid treida jne,jne. Üks asi valmis, leidsime teise vea mis puruks, jne.jne. Ühesõnaga motoristid veetsid terve päeva tehase territooriumil ning sõbrunesid treialitega. Õhtuks ikka kokku ei saadud, aga kuna kellaaeg juba hiline siis oli lõpuks ka nõus Marion hotelli jääma. Järgmisel hommikul läksid motoristid juba jorina saatel tehasesse viimaseid jõupingutusi tegema. Pidid minema korraks ja saabusid hotelli tagasi alles õhtul kella 17 aegu. Enam aga võimalust ei antud hotelli jäämiseks. Sõitsime välja. Ega ausalt öeldas seal linnas ei tahtnudki rohkem olla kuna olime sisuliselt 2 päeva seal jõlkunud ja maailma suurimat Lenini pead imetlenud mis kaalub 10t, ümbermõõt 7,7m.

Jõudsime liikuda edasi Chita suunas ca’ 100km kui motoristidel juhe kokku jooksis ja keerasid küla taha maha jõeäärde telkima. Autojuht Erki vandus kurja. Mida me siin küla taga teeme!?! No leidsime enamvähem koha jõeääres vanas jõesängis. Ruttu laager üles, köök käima. Õhtuks pakuti penne pastat kanaga. Ei läinud kaua kui kohalikud poisikesed juba tulid kummitama – ehtsad patsaanid. Ühed läksid, teised tulid kuniks hommikul ärgates polnud motoristel enam kiivreid, jopesid, kindaid ja mis kõige tähtsam – MINU ÕNG oli ka lännu! Hommikul tõmbasid Marion ja Mait rinnad kummi (loe: panid krossikaitsmed selga) ja läksid külapeale õiglust nõudma. Selgus, et üks tüüp kes seal õhtul patseeris oli täpselt Marionile kirjeldanud kus elab ja mis teeb. Mindi otse poisikese juurde, kus juba tüüp ulgus et tema ei ole võtnud võibolla teised. Anti 30 min. armuaega, et asjad üles leida – ÕNNEKS Marioni meetodika töötas. Kui poisid asjad tagasi tõid jätkus muidugi ka loeng teemal: Õppimine, töötamine, puhkamine, varastamine jne,jne. Loodame, et poisikesed panid midagi Marioni loengust kõrva taha. Selle ootamise peale tuli peale meeletu vihmasadu nii, et kõik meie asjad, telgid, magamiskotid said läbimärjaks. Olime kindlad, et päälikud otsustavad järgmise öö hotelli kasuks kuid…..
Liikusime edasi Chita suunas. Taevast muudkui kallas vett alla. Meeste näod ei olnud enam väga lõbusad. Isegi Tõnu FM on vait jäänud. Ca’ 100 km enne Chita’d näitas päike ennast korraks millepeale esimotorist kohe põõsasse maha keeras. Saime telgid ülesse, kuivatasime põrandad autopesusvammiga kuivemaks ning üritasime mõnu tunda. Nimelt Mart leidis mingist külast, sööklast kus me 20RUR eest lõunatasime, leida prantsuse veini!!! Maksis kõigest 190RUR pudel arvestades, et mujal maksab see tavaliselt 500RUR. Kuna õhtuks pakuti spagette sardelli ja punase kastmega siis need veinid maitsesid üli hästi. Ei saanudki kaua istuda kauaks sest vanapagan hakkas pilti tegema ning müristas niimiskole. Telgis olles oli tunne justkui reivile sattunud. Aga nii kõvat vihma mis sellele järgnes pole veel saanud. Õnneks võis telgipeale kindlaks jääda.
Loodus on siinkandis mägine, trass kulgeb enamasti 1000m piiril. Teed on suhtkoht sitad, vaheldub liiva, kruusa ja asfaltiga. Sealjuures viimase puhul on tee lainesse sõidetud mis tähendab, et sõidad nagu kaatriga merel. Auto teljevahe on täpselt nii pikk, et kui tagumine telg alles tõuseb siis esimene ots põrutab otse vastu järgmist valli nii, et kontidest käib ragin läbi.
Mida Chitale lähemale seda rohkem tekkib lehis metsa ehk, et ainult lehised. Päris omapärane oleks seda pilti talvel vaadata. Lehis teatavasti ajab talveks okkad maha.
Chita iseenesest päris suur linn. Meie veetsime siin terve päeva, Andresele ja Nagile veel viimane õlekõrs. Kui saab kokku siis saab, muidu jääb tsikkel kasti ja Andres esireapeale istuma. Ega siin midagi tunniga midagi ära ei tehtud. Päev nöökis ikka täiega, üks laager teise takka, üks ei sobi, teine suur kui lõpuks selgus, et siduri töösilindri poolne võll on juba nii koonuses et sinna ükski laager enam peale ei sobi.
Kuna kell juba hiline jälle siis otsustati kõik kokku panna nii nagu saab ja minema sõita. Proovi tiirul tundus kõik OK olevat. Kodinad kokku ja linnast välja. Trass Chita – Habarovsk on hetkel suur riiklik tellimus maantee rekonstueerimisele. Isegi Putin pidi tulema seda Novembris avama. Isiklikult arvan, et tervet trassi küll talle ei näidata sest see valmis küll ei saa. Saime 100 ‘kond km sõita kui ees ootasid meid taevas tuttavad tumelillad pilved kus tõotas ainult pussnuge sadada. Pidasime suhtkoht mõttetus trassiäärses kohvikus kinni, et pidada nõu motoristidega mida teha. Juba oli Mait toas ja tuba välja kaubeldud – st. üks suur tuba kus linoleum maas. Ei voodit, diivanit ei dushi, ei tualetti. Aga ikkagi parem kui vihmakäes liguneda - VIST!??! Siinkohal vabandame oma koduste ees kui me siit midagi koju kaasa tome – kirbud, täid, tarakanid, lutikad. Selgus ka tõsiasi, et Andrese tsikkel on lõpplikult kuulutatud nagiks. L
Õhtul kohvikus tekkis äge diskussioon kunsti üle, Tõnu 2 sambaga püramiidi üle ja andekate toetamisest. Kõik osalised lahkusid tervetena.

Veel pilte

Kohalik motorist

Meie mehed Nashy laagris

Motoristid rammivad jõge

Artikkel Meist Buguruslanskaja Pravdast

Pildid

Mäestik

Kuradi külm on , kuradi-kuradi külm on!

Selle suure karu jutu peale Eestlaste külas proovis Mait tsirkuse karu mängida ja istusus tagurpidi ratta selga ning proovis sõita - tulemus nagu näha.

Selline on meie laager liivarannaga Baikali ääres Ja kivise rannaga Baikali ääres

Vaat mis karukõhust kõik välja võeti

See on selline Mongoliidsete rahvaste traditsioon mille kõik on üle võtnud

Pilt nagu postkaart

Meie villa Arshanis