Õhtuks jõudsimegi kaua oodatud Jaapani mere äärde. Võimalikes telkimis kohtades rahavast nagu murdu aga motoristid siiski suutsid meile väga luks koha leida. Kuna kell alles vähene siis plaan kindlasti kala püüda ja ujuda kuna vesi täiesti talutavalt soe. Tarvi oli soetanud ka väikese abinõu kuidas suuremad purakad kätte saada. Loopis lanti, lasi võrku aga ainukesed olendid kelle ta kätte sai olid krabid. Need olid võrgu muidugi nii sõlme keeranud, et Tarvi ainult vandus tulist kurja. Lisaks samal ajal kui Tarvi krabid meile eputamiseks jättis siis Marion ütles, et merest püütud loomi ei tohi kiusata ja viis need merre tagasi!!! Arva ära kelle õhtu vardasse paneme! Teepeale lahtise klaasiga sõitnud Mait sai oma vitsad kätte. Nimelt tuli üks mumm talle tuppa ja pani sellise kähvaka et silm kinni. Üldiselt oli näha, et kõik osalejad on reisust väsinud. Ei viitsinud enam keegi peenikest nalja visata ega ka lemmikjooki valada. Igaüks kooserdas omaette nurgas kas siis lugedes vms. Õhtuks pakuti shashlõkki koos grillitud baklazhaani ja riisi paprika seguga.
Hommikul olid jube mehed rõõmsamad v.a. Mait kelle silm oli sootuks kinni paistetanud.. Kõik teadsid, et viimased 400km veel jäänud lõpuni. Kuna endal ka hakkab pinge üle minema siis kõrval loksudes vajub silm üha rohkem ja rohkem kinni kuna totaalne üleväsimus annab nüüd ikka väga kõvasti tunda. Tee mida mööda sõitsime Vladiku poole oli aga super ilus. Hästi mägine, sile kruus (enamjaolt) kurviline ja hästi roheline. Tõusud olid ikka päris korralikud, mitte nagu meie oleme L-eestis harjunud. Tõeline motoristi unistus võiks öelda. Kuna siin on kliima hästi niiske siis ilmselt ka osaliselt sellepärast ei tolma kruusateed väga hullult.
No comments:
Post a Comment