BUGURUSLAN

Juba kilomeeter enne linnakest, ootas meid soe vastuvõtt. Kuna me ei olnud kursis , et teepeale jääb ajanihe siis panime kohelejõudmise ajaga kergelt puusse. Eestlased olid meile orgunninud olemise linnavalitsuse residentsis mis mõeldud väga tähtsate külaliste jaoks. Vot nii! Kohale jõudes ootas meid abilinnapea, et siis kohe pika lauataha istuda ja kuulata maailma uudiseid. Toit oli seni parim mis oleme saanud. Erinevad singid, soolalõhe, keelesalat, üleküpsetatud sealiha juustu ja karulitega, loomulikult külm viin jne,jne. Peale lõputuid tooste ja vennastumisi kukkusime juba jala pealt. Järgmisel päeval ootas meid hommikusõõk Valentina poolt (perenaine) ja siis juba põllumaadele mida Eestlased Reimo ja August siin “runnivad”. Tegemist siis kodanik Heleniuse projetkiga siinmail. Asukoht on nimelt legendaarne musta mulla vöönd kus reaalselt 1,5 m musta mulda. Ma ei tea kas on põllumeestel kokkulepitud tekst aga sel aastal pidi tulema ikaldus. Kärss karnas ja maa külmund. Nimelt pole siinkandis ca’ 3 kuud vihma tulnud. See on aga viljakasvu kiduraks muutnud. Kui muidu saab 25 tsentrit hektarist siis nüüd ainult 7 tsentrit. Ainuke asi millest meie aru saime oil see et 50 ha saab 100 tonni vilja. LIHTNE!!! Kasvatavad põhiliselt nisu, otra, päevalille ja sel aastal proovivad ka sojat.
Küll aga ilmselt ennustuste põhjal on sel kandil suur tulevik arvestades rahva arvukuse tõusu ja nälja suurenemist. Nii, et härrased – ei ole mõtet ainult Aserbadzhaani kinnisvara soetada vaid ka siia kanti.

Üks meie motoristidest Mait suundus aga täna koju puhkusele – vähemalt nii ta väitis meile. J Selle tulemusena kadus meie autost Tõnu FM mis on meid viimased 7 päeva lõbustanud. Nimelt vahetas tsikkel sõitjat kuniks Mait tagasi saabub.

PS. Kuna me ilmselt oleme ainukesed eestlased kes siia kanti vabatahtlikult tulid külla siis isegi kohalik ajakirjandus ja televisioon oli kohal et neid hulle filmida. Nii, et meil on nüüd oma superstar Marion Pugatshova!

Täna siis suundusime tagasi Tatarimaa poole et homme trehvata kuskil külas seni 50aastat nägemata Marioni sõjaväekaaslast. Marion mäletas küla nime ja kohta kus tüüp elas aga rohkemat ei tea midagi, kas ta võiks veel seal elada või kas üldse….
Ühesõnaga homme näeme.

Teed kuhu GPS meid juhatab on enamus põlluteed, ehk täielik offroad aga teed on paraku paremas olukorras kui maanteed. Liikumis kiirus on ca’ 80km tunnis, ja looklevad põldude vahel üles-alla nagu lõuna Prantsusmaal viinamarjade vahel ainult et siin on nisu põllud.
Põnev on veel kella aegadega. Nimelt oleme juba piirkonnas kus kellaaeg muutub pea igas linnas ehk siis me ei teagi täpselt mis see on. Me ise orienteerume 2 variandi vahel. 1. Linnavalitsuse kella aeg. St. aega mis meil selgus Buguruslanis. 2. Kazani aeg. St. sinna maani me veel suutsime tuvastada mis aeg oli.
Tegelikult aga nüüd leppisime kokku et mõõdame aega kalendriga. Vähemalt peaks teadma mis päev on ja hommik algab päikese tõusuga ning lõpeb pimedusega.

Jõudsime UDMURDIASSE Kolesnikovi külla kus peaks Marioni sõjaväekaaslane elama. Käisime tema isa juures kes ei teadnud pojast midagi kus ta võiks olla. Aga soovitas minna kõrvalkülla ämm/äia juurde – äkki nemad teavad. Leidsime siis ka äiapapa üles kes ka midagi ei teadnud ja palus oodata mammat, kes pidi kõike teadma. Ootasime ja ootasime kuniks vanale kargas pähe mõte, et neil on tel.raamat kus võiks äkki kirjas olla kus nende lihane tütar ja väimees elavad. Mõeldud tehtud ja leitud. Kui Marion helistas ja sai sõbra toru otsa, võite arvata tema imestust. Nad pole üksteist näinud ega kuulnud viimased 22 aastat. Kõlab nagu müüt Kersna saatest! Tüüp elab Novaja külas, Izevski linna lähistel. Nikolai oli meil juba linna ääres vastas. Viis meid jõeäärde kus saaksime natuke ujuda kui nad Marioniga juttu ajata.ja väike shaslõtshik vardasse ajada.

Räägitu/istutud liikusime edasi. Kuna Buguruslanis käik tegi meie teekonna pikemaks siis peame natuke peal hoidma, et tagasi sõita aega. Aga see on ainult meie teekonna põnevamaks muutnud. Nimelt jõudsime sellisesse kohta nagu Gungur, kus on venemaa 8 ime, jääkoopad. Kuna õhtuks sinna ei jõudnud, siis otsustasime ööbida sealsamas lähistel, jõe ääres. Pole mina veel oma eluaja jooksul näinud nii puhta veega jõge. Trehvasime seal ka kohalikku offroadi meest Nivaga kes demonstreeris meile oma oskusi.