Liigume mööda Baikali külge edasi ja otsustasime keerata maha ca’100 km Mongoolia poole kus asub Sajaanide gruppi kuuluv Tunkinskie mäestik, Tegu siis kohalike kuurortiga kus asuvad mineraalvee basseinid, kõged mäetipud ja kosed mida massiliselt vaatamas käiakse. Mongoolia piir on siin sõna otseses mõttes mägede taga kuna piirini ainult 50 km, Mäed on tõesti võimsad, teravate tippudega, kõrgemad 3000m, loodus samuti ilus kõrgete männipuudega ning loomulikult see laga mis sinna on kõik maha jäetud. Siin on palju erinevaid ööbimisvõimalusi kuid enamlevinud on kellegi suvila tüüpi majad (kui need nii võib nimetada). Aga selle peldiku saab rentida 100EEK öö. Siin on ilmselt see koht kus pilt räägib rohkem kui sõnad. Tegime hommukul veel jalutuskäigu koskede juurde mis kujunes peaaegu et paraadiks. Saime aru et see linn ei ole meie jaoks ja lahkusime.
Teel tagasi Baikali äärde kulges mõnusalt – ilm ilus, rahvas mõnusalt sametiselt pohmellis. Jõudes tagasi Baikali äärde olid motoristid murelikult tee ääres. Andrese tsiklil sidur läinud ja teeb väga halba häält. Kiskusime siis lõunalauataga mootori algosadeks. Akadeemik Mart muudkui rääkis ja avas mootorit nagu õpikust.
Selgus, et sidurikorv oli viltu vajunud, mis tähendas, et kas on hammasratas lahti tulnud või siis võlli laager. Selgus et võlli laager. ;(Ega hetkel ei saagi midagi rohkemat teha kui minna edasi Ulan Udesse ja SKF esindusest leida uus laager. See ilmselt ei saa lihtne olema. Ei saa lihtne olema ka vana laagri väljavõtmine sest ega meil ju tõmmitsaid ei ole. Aga motiveerima peab. Pakkisime ratta tagasi auto peale ja jätkasime sõitu. Leidsime mõnusa koha õhtuks kus pakuti vanat head frikadelli suppi.
No comments:
Post a Comment