Sajaanid

06.08.2010

Kuna tuleb jälle pikk päev ülesõiduks mägedes siis peksti juba koos kukega üles. Samuti oli meil plaanitud pannkoogid hommikusöögiks siis pidi köögi varakult käima panema. Kuna ei ole kunagi elus teinud pannkooke siis sai küsitud kõigi käest, kui palju mida taina sisse panna. Keegi polnud kuulnudki kuidas seda teha. SELGE, tegime Tõnuga mingisuguse käki kokku ja AH SAJUUDAS kus siis tuli targutajad välja – räägiti kõik mida me valesti oleme teinud! Hea, et pesapallikurikas piisavalt kaugel oli. Aga polnud asi nii hull midagi kausid söödi läikima ja küla koer PAUKA sai ka oma osa.
Liigume siis hetkel lõuna suunas Sajaanidele. Sõitsime läbi Abakan’i linnast kus nägime paari tunni jooksul mitmeid pulmi. Krt, peab vist riigist ruttu minema tõmabama, äkki hakkab veel külge!



07.08.2010

Ööbisime ERGAKI turismibaasis mis on selle kandi suurim mäesuusa ja murdmaa kuurort.. Siin tuleb lumi maha juba augusti lõpus ja püsib kuni mai kuuni. Suviti on koht tuntud kui matkajate keskus. Seda enam, et siin on rippuv kivi ja kivi linn (Kamenõi Gorodok). Esimest käisime ka vaatamas mis tähendas 30km mägimatka. Arvestades, et ei ole viimased paar kuud lille ka liigutanud vaid autoistmel perset laiaks istunud siis sai see päris popp 10 tundi. Vahepeal sai päris mitu korda mõeldud, et miks ma siia tulin…
Aga loodus väga ilus, nagu sveitsi mägedes ainult, et kuna see on populaarne koht siis tekib ka prügi sinna ja nagu ikka siinmail kombeks siis seda ära ei koristata ega viida. Telk laagri kohad muudkui laienevad, võetakse puid maha jne,jne. Ilmselt 5 aasta pärast see koht pole enam sama. Samuti ehitatakse talvesportlastele uut baasi. Ilmselt on antud “prikas” ülevalt, et Shotsi mängudel peavad ainult head tulemused olema.
Väsinuna, õnnelikena ja tohhutult näljastena baaslaagrisse tagasi jõudes saime teada, meie majutus koha kohvikus toimuvad täna pulmad. Millal avaneb veel võimalus osaleda kõige ehedamas VENE pulmas. Etskae! Kuna kohvik oli ka avatud teistele külastajatele siis saime väga lihtsalt kontvõõraks seal olla. Traditsioonilised tseremooniad, toostid, tantsud, esinejad nagu ikka, Kui eesti pulmas istuvad vanemad pruutpaari lauas siis siin oli peigmehe parim sober ja samuti ka pruudi parim sõbranna. Külalisi oli suhteliselt vähe, kuskil 30 kanti. Lauad olid toidust lookas aga üllatavalt vähe võeti viina ja üllatusena peeti endid väga korralikul üleval. Viisakusest kinkisime ka meie pruutpaarile pudeli Vana Tallinnat mis lahkelt vastu võeti. Hiljem toetasime veel pruutpaari traditsioonilisel pulma oksjonil kuhu Andres, Mait ja Mart investeerisid. Õhtu käigus sai ka mitmele peokülalisele seletatud, et miks me Vene rahvuslasi ei salli. Õnneks olid arusaajad inimesed. J

08.08.2010

Hommkul lugesime kaotused üle ja selgus, et polnudki midagi hullu, kui tervislikke hädasid mitte mainida – kellel pea haige –kellel jalad matkamisest. Täna siis jälle ülesõit tagasi trassipeale kuid mitte kõige paremat teed pidi vaid diagonaalis lõunast Irkutski peale. St. muidugi väikseid metsavahe teid ja kõvat keerutamist mägedes.
Saime ka päris metsavahele kus oli tee vaevu vaevu märgatav, korralike tõuse ja ka langusi. Oleme hakkanud siin kõik diivatsema kuna kohalikel inimestel on ikka erakordne huvi meie vastu – heamõttes aga ise oleme sellest huvist juba natukene tüdinenud. Telkimiskohta jõudes hakkas korralikult äikest lööma ja sadama. Ja seda ikka tuli nii, et olime nagu märjad kassipojad. Ega polndudki midagi teha. Väikene keemia puder sisse, tassike teed ja siis saabus vaikus.


09.08.2010


Öö otsa sadas, ootsin pikkisilmi millal vesi tuppa hakkab tungima kuid ei miskit. Järelikult selle telgiga võib teinekordki luurele minna. Paar tüdrukut oli meil ka sel reisil kes otsustasid autos magada. Samuti oli Mait Mardi juurde kaissu pugenud sest Maidu telgist oli jakuzzi saanud. Selgus veel, et see piirkond kus ööbisime Sisim on kui tuntud kullakaevanduse piirkond. Kes on näinud filmi Blood Diamond siis see töö meetod tundus enamvähem sama olevat. Käisime ka värava taga luuramas mille peale turvamehed hakkasid kabuurist relva haarama mille peale me arvasime, et peaks lahkuma.
Sõit siit edasi oli maaliline. Sellist lopsakat loodust olen näinud Alaska looduse filmides. Metsad on paksult karusid täis. Jõed on sellised, et siin kõik need kalapüüdmis reklaamid on just siin tehtud. Teed on sellised, et kui veel vihma tuleb siis ilmselt sealt enam läbi ei pääse millest rääkis ka silt tee otsas et seoses raskete ilmastiku tingimustega on teed suletud.
Jõudsime mägedest välja Partisani külla. Käisime kohalikus lokaalis lõunat söömas kus selgus, et siit ca’ 20km kaugusel asub Haidaki küla mis on Eestlaste küla. Leidsime tee äärest mehe kes ütles et tema elab seal ja võib meid sinna juhatada. Rääkis ka enamvähem eesti keelt. Tegemist siis Seto külaga kes kolisid siia juba 1900 aastatest. Tulid siia parematele jahimaadele ehk said põllumaad ja lehmad, hobused, sead jne. Tule ja ela -Tsaar tahtis ainult obrukit saada. Meie tarbeks veel avati külamuuseum kus siis mõned kaltsuväibad ja tööriistad. Väga tore juhataja Galina kinkis meile veel väikese soru kohalikust konjakist ning koduajast värskeid kartuleid, void, kohupiima, piima, moosi ja marju. Väga külalislahke. See mees kes meid külla juhatas üritas pakkuda meile küll karu pealuud, küll liha. Jutu järgi kõva salakütt. Tänu sellele jätsime pakutu ka vastuvõtmata. Kütivad karusid ainult rasva ja käppade pärast mis müüakse Hiina turule.
Kuna see mitte planeeritud Haidakis küla käiik keeras meie sõidu natukene jälle teises suunas siis ida suunas me oleme suhteliselt vähe liikunud. Ikka on Irkutski ca’ 1000km. Nii, et homme tuleb pikk ülesõidu päev, nutame ja sõidame…
Õhtuks pakuti Galina poolt antud värsket keedu kartulit heeringaga.