Ikka on meil veel ca’ 500km Novosibirskisse kuhu peame täna õhtuks jõudma kuna seal ootab meid juba 4 automees Tarvi.
Lahkusime järvede äärest otse teega mis tähendas 60km sooteid, mis tänu issandale on hetkel kivikõvad. Kohalikud rääkisid , et kui vihma sajab siis on need läbimatud mis jälgede järgi võiks nii arvata küll. See on jah omamoodi, et meid otsitakse maa-alt ka üles ja tullakse juttu puhuma. Ja üldiselt on kõik sõbralikud. Kui palud midagi neilt mingi soovi kohta eldakse EI, aga proovid siis veel ühtepidi ja teistpidi siis juba saab kah. Motoristid muidugi nautisid täna täiega. Sõnaotses mõttes sellist mõnusat, kergete hüpetega offroadi. Samas on see tee kaardipeale olemas ja GPS juhatab vapralt seda teed kasutama. Samas ilmselt mõni normaalse mõtteviisiga inimene sureks hirmukätte sinna samasse ära kui peaks sellis teed kasutama.
Olime sõitunud umbes 50 km kui tee lõppes ja ees oli lai kanal. Õnneks olid meiepool veel 2 kalameest kes soovitasid kõvasti signali lasta ja tuledega vilgutada. Teiselpool oli siis vana barzha kus magas kapten ja selle möllupeale üles ärkas. Tuli siis meile järele ja lasi meid peale sõita. Siis hakkas hinnaga kauplemine – muidu tema ei sõida kuhugi. Arvake ära palju meile võimalusi jäeti. Iga näo pealt pidime maksma 100RUR. Süsteem selline et tõukas oma vaadiga meie praami. Mootriruum oli pooleldi õli/naftat täis. Kütuse kanister oli tõstetud akude peale mis ilselt ükspäev lõpetab selle praamiliikluse suure pauguga. Aga selle eest paadi mootor kais kui siid, pehmelt, ühtlaselt – täiesti uskumatu. Vahepeal kohtasime karjust oma lehmadega. Karjus ise selline väike vanamähe näss, istus hobusel ja kupatas karja läbi kanali uutele aasadele. Imes siis suitsu rääkis paar üksikut sõne ja vaatas muudkui horizondile. Järsku läks silm suureks ja sõnagi lausumatta kappas mine sinna kus tuli. Mõni parema silmaga motorist arvas, et tal jäi mõni loom maha eelmistele aasadele.
Enamus selle kandi rahvast elatub kalastamisest. Öösel minnakse peale ja vastuhommikut naasevad. Meie telklaager oli loomulikult püstitatud just selle kanali äärde kust nad oma paatidega välja sõitsid nii, et ööesel oli tunne nagu oleks Saaremaa Ralli katse ääres. Kõige parem selle juures oli see et kalapüük toimub tavalise õngega. Ei mingit traali-vaalit ega ka võrke. Nagu tsuksid. Kui neile näikku vaadata siis ega nad palju ka erine.
Täna õhtuks siis Novisibirskisse kus ootaab meid juba hotell ja banja. Nädalas korra võiks ikka ennast pesta. Kuna siinkandi maastik on enamuses soostunud siis jäve kaldad on hirmus mudased ja pehmed, et ega hommikuti pole enam loputada ennast saanud. Jala tallad on mul juba sellised, et Marion arvas et sinna võiks juba hobuse raua külge lüüa. Mis neil viga, neil saapad päevaotsa jalas! Samuti loodame oma pesu hotellis pesta sest püksid hakkavad juba perse külge kinni kasvama. Motoristidel on aga tegu oma tsikli riideid hommikuti üles leida kuna need elavad juba oma elu ja tahavad plehku panna. Ilmselt meil ongi viimsed võimalused ennas kasida sest peale Baikalit ei tea enam keegi mis meid ees ootab. Aga mis seal viriseda, KARU KA EI PESE – KÕIK KARDAVAD!!!
No comments:
Post a Comment