Autoteed on ikka venemaal müstilised – korra on asfalt siis täielik jubedus kruusatee ja jälle teistpidi. Selline mulje jääb, et teemeistril on isu otsa saanud ja lõpetanud päevapealt. Tee on jälje jätnud ka meie autole. Erkki ja Marion käivad pea iga hommik või õhtu kasepakuga autot ülespoole vinnamas kuna kogu see killavoor on kasti kronsad pehmeks ära vajutanud. Tsiklimeestel paraku suuri probleeme pole olnud (ptüi-ptüi-ptüi) va. Mart tegi eile bmx salto ja lõhkus sellega esimese porilaua.
Tegime korraks peatuse Kanski linnas kuna osadel oli korraks interneti vaja. Saime vaevu 30 minutit seista kui meedia jälle kohal oli – televisioon, press – ja meie superstar sai jälle särada.
Õhtul hakkas jällegi hullumoodi sadama. Otsustasime sõita veel 100kond kilomeetrit, et jõuda suuremasse asulasse Tuluni ja saada seal hotelli. Mõeldud tehtud. Olime just saanud oma esimesed dushid võtta kui juba lõhuti uksele, et kus Joel on. Linna olid jõudnud järgmised Eestlased kes on ka tuuritamas 2 autoga aga nende reisisihiks Kasahstan, Mongoolia, Baikal (Venemaa). Osad mehed seltskonnast täiesti tuttavad näod soistelt aladelt. Leidsime siis väikese kohviku kus saaks mõne toobi mõdu lasta, näksida ja muljetada. Koht oli vahva – menüü oli pikk kui pulmakleidi saba. Kui tellisid midagi siis öeldi et pole, pole, pole. Küsisime mida siis on, vastati et küsige siis ütlen Teile. OK. Hingasime sügavalt sisse ja välja. Leidsime lõpuks mida siis soovisime. Tasapisi osad said toitu, osad ikka ootasid. No mis seal ikka küll tuleb. Osadele toodi juba garneering ära. (venes on nii et praad ja siis tuleb tellida eraldi garneering). No ei tule, ega tule kui lõpuks Mart (kõva söömaga mees) läks küsima mis värk on. Siis tuligi välja, et praad mida tema tellis oli ka otsa saanud aga ega keegi talle seda ütlema ei tulnud. Ainuke toit mis talle toodi oli keedu kartul mille peale tal koon lonti vajus. Aga ei olnud mõtet enam midagi muud tellima hakata kuna teine reisiseltskond pidi edasi liikuma hakkama ja meie magama minema et hommikul lõpuks ometi Irkutski poole sõitma hakata ja ka sinna jõudma.
Üldsegi oleme saanud venes 3 korral enamvähem korralikult süüa kohalikes lokaalides. Aga teenindus on olnud alla igasuguse arvestuse. Mida iganes sa tellid või palud öeldakse EI. Ja siis pead hakkama kauplema ja paluma ja seletama miks ma tahaksin talle oma raha jätta. Parim mis siismail kehtib on legendaarne lause “KLIENDID ON MEILE KOORMAKS”!!!
Hotell kus ööbisime oli üllatavalt hea. “Tsentralnõi” Väljast jättis sellise rekkamehe aluspesu välimuse aga seest täitsa korralik ja puhas. Maksis kah 2000RUR tuba kahele. Aga mis põhilise emotsiooni jättis – võimalik jälle pesu pesta. Käisin mina seekord siis täpselt uurimas kuidas ja kui palju ja võtsin veel allkirja ka. Tuli välja, et kuni 5kg pesu maksab ei rohkem ega vähem kui 50RUR!!! Puhas triigitud pesu ootas juba hommikul riiulis. Midagi positiivset ka siinmail.
Tagasi tulles venemaa linnade ja külade juurde siis ei lihtsalt ei saa aru millega nad tegelevad. Enamus tehased on suletud, äri ei käi, linnad on trööstitud, aga ometi inimesed kuidagi elavad. Ja hinnad pole üldse odavad. Käib üks tohhutu küla kurnamine kust midagi saadakse pannakse hakkama. Ei mõelda hommse päeva peale. Ainukesed linnad mis elavad on nn. “Neftjannikud” kus siis pumbatakse seda raha maa seest kuniks seda jätkub. Kogu see riik toimib ainult ühel printsiibil - maavara kurnamisel. Kui kuskill seisma jääd siis seiskub ka poole linna tööst , sest kõik leiavad võimaluse tööposilt lahkuda, et tulla uudistama. OK., vaata siis ära ja mine tagasi aga ei nemad lahkuvad koos meiega. Arvad, et 50aastapärast seda riiki küll enam ei ole, vähemalt selllises suuruses. Ilmselt on pool Hiinale maha müüdud. Vot sellised ideed siis poole venemaa pealt.
No comments:
Post a Comment