Plaan oli siis jõuda Ulan Udesse, remontida Andrese tsikkel ja edasi sõita. Leidsime laagripoe, soovitati ka tehast kus saaks kõik vahepuksid treida jne,jne. Üks asi valmis, leidsime teise vea mis puruks, jne.jne. Ühesõnaga motoristid veetsid terve päeva tehase territooriumil ning sõbrunesid treialitega. Õhtuks ikka kokku ei saadud, aga kuna kellaaeg juba hiline siis oli lõpuks ka nõus Marion hotelli jääma. Järgmisel hommikul läksid motoristid juba jorina saatel tehasesse viimaseid jõupingutusi tegema. Pidid minema korraks ja saabusid hotelli tagasi alles õhtul kella 17 aegu. Enam aga võimalust ei antud hotelli jäämiseks. Sõitsime välja. Ega ausalt öeldas seal linnas ei tahtnudki rohkem olla kuna olime sisuliselt 2 päeva seal jõlkunud ja maailma suurimat Lenini pead imetlenud mis kaalub 10t, ümbermõõt 7,7m.
Jõudsime liikuda edasi Chita suunas ca’ 100km kui motoristidel juhe kokku jooksis ja keerasid küla taha maha jõeäärde telkima. Autojuht Erki vandus kurja. Mida me siin küla taga teeme!?! No leidsime enamvähem koha jõeääres vanas jõesängis. Ruttu laager üles, köök käima. Õhtuks pakuti penne pastat kanaga. Ei läinud kaua kui kohalikud poisikesed juba tulid kummitama – ehtsad patsaanid. Ühed läksid, teised tulid kuniks hommikul ärgates polnud motoristel enam kiivreid, jopesid, kindaid ja mis kõige tähtsam – MINU ÕNG oli ka lännu! Hommikul tõmbasid Marion ja Mait rinnad kummi (loe: panid krossikaitsmed selga) ja läksid külapeale õiglust nõudma. Selgus, et üks tüüp kes seal õhtul patseeris oli täpselt Marionile kirjeldanud kus elab ja mis teeb. Mindi otse poisikese juurde, kus juba tüüp ulgus et tema ei ole võtnud võibolla teised. Anti 30 min. armuaega, et asjad üles leida – ÕNNEKS Marioni meetodika töötas. Kui poisid asjad tagasi tõid jätkus muidugi ka loeng teemal: Õppimine, töötamine, puhkamine, varastamine jne,jne. Loodame, et poisikesed panid midagi Marioni loengust kõrva taha. Selle ootamise peale tuli peale meeletu vihmasadu nii, et kõik meie asjad, telgid, magamiskotid said läbimärjaks. Olime kindlad, et päälikud otsustavad järgmise öö hotelli kasuks kuid…..
Liikusime edasi Chita suunas. Taevast muudkui kallas vett alla. Meeste näod ei olnud enam väga lõbusad. Isegi Tõnu FM on vait jäänud. Ca’ 100 km enne Chita’d näitas päike ennast korraks millepeale esimotorist kohe põõsasse maha keeras. Saime telgid ülesse, kuivatasime põrandad autopesusvammiga kuivemaks ning üritasime mõnu tunda. Nimelt Mart leidis mingist külast, sööklast kus me 20RUR eest lõunatasime, leida prantsuse veini!!! Maksis kõigest 190RUR pudel arvestades, et mujal maksab see tavaliselt 500RUR. Kuna õhtuks pakuti spagette sardelli ja punase kastmega siis need veinid maitsesid üli hästi. Ei saanudki kaua istuda kauaks sest vanapagan hakkas pilti tegema ning müristas niimiskole. Telgis olles oli tunne justkui reivile sattunud. Aga nii kõvat vihma mis sellele järgnes pole veel saanud. Õnneks võis telgipeale kindlaks jääda.
Loodus on siinkandis mägine, trass kulgeb enamasti 1000m piiril. Teed on suhtkoht sitad, vaheldub liiva, kruusa ja asfaltiga. Sealjuures viimase puhul on tee lainesse sõidetud mis tähendab, et sõidad nagu kaatriga merel. Auto teljevahe on täpselt nii pikk, et kui tagumine telg alles tõuseb siis esimene ots põrutab otse vastu järgmist valli nii, et kontidest käib ragin läbi.
Mida Chitale lähemale seda rohkem tekkib lehis metsa ehk, et ainult lehised. Päris omapärane oleks seda pilti talvel vaadata. Lehis teatavasti ajab talveks okkad maha.
Chita iseenesest päris suur linn. Meie veetsime siin terve päeva, Andresele ja Nagile veel viimane õlekõrs. Kui saab kokku siis saab, muidu jääb tsikkel kasti ja Andres esireapeale istuma. Ega siin midagi tunniga midagi ära ei tehtud. Päev nöökis ikka täiega, üks laager teise takka, üks ei sobi, teine suur kui lõpuks selgus, et siduri töösilindri poolne võll on juba nii koonuses et sinna ükski laager enam peale ei sobi.
Kuna kell juba hiline jälle siis otsustati kõik kokku panna nii nagu saab ja minema sõita. Proovi tiirul tundus kõik OK olevat. Kodinad kokku ja linnast välja. Trass Chita – Habarovsk on hetkel suur riiklik tellimus maantee rekonstueerimisele. Isegi Putin pidi tulema seda Novembris avama. Isiklikult arvan, et tervet trassi küll talle ei näidata sest see valmis küll ei saa. Saime 100 ‘kond km sõita kui ees ootasid meid taevas tuttavad tumelillad pilved kus tõotas ainult pussnuge sadada. Pidasime suhtkoht mõttetus trassiäärses kohvikus kinni, et pidada nõu motoristidega mida teha. Juba oli Mait toas ja tuba välja kaubeldud – st. üks suur tuba kus linoleum maas. Ei voodit, diivanit ei dushi, ei tualetti. Aga ikkagi parem kui vihmakäes liguneda - VIST!??! Siinkohal vabandame oma koduste ees kui me siit midagi koju kaasa tome – kirbud, täid, tarakanid, lutikad. Selgus ka tõsiasi, et Andrese tsikkel on lõpplikult kuulutatud nagiks. L
Õhtul kohvikus tekkis äge diskussioon kunsti üle, Tõnu 2 sambaga püramiidi üle ja andekate toetamisest. Kõik osalised lahkusid tervetena.
No comments:
Post a Comment