Tuesday, August 3, 2010
03.08.2010
Ikka on meil veel ca’ 500km Novosibirskisse kuhu peame täna õhtuks jõudma kuna seal ootab meid juba 4 automees Tarvi.
Lahkusime järvede äärest otse teega mis tähendas 60km sooteid, mis tänu issandale on hetkel kivikõvad. Kohalikud rääkisid , et kui vihma sajab siis on need läbimatud mis jälgede järgi võiks nii arvata küll. See on jah omamoodi, et meid otsitakse maa-alt ka üles ja tullakse juttu puhuma. Ja üldiselt on kõik sõbralikud. Kui palud midagi neilt mingi soovi kohta eldakse EI, aga proovid siis veel ühtepidi ja teistpidi siis juba saab kah. Motoristid muidugi nautisid täna täiega. Sõnaotses mõttes sellist mõnusat, kergete hüpetega offroadi. Samas on see tee kaardipeale olemas ja GPS juhatab vapralt seda teed kasutama. Samas ilmselt mõni normaalse mõtteviisiga inimene sureks hirmukätte sinna samasse ära kui peaks sellis teed kasutama.
Olime sõitunud umbes 50 km kui tee lõppes ja ees oli lai kanal. Õnneks olid meiepool veel 2 kalameest kes soovitasid kõvasti signali lasta ja tuledega vilgutada. Teiselpool oli siis vana barzha kus magas kapten ja selle möllupeale üles ärkas. Tuli siis meile järele ja lasi meid peale sõita. Siis hakkas hinnaga kauplemine – muidu tema ei sõida kuhugi. Arvake ära palju meile võimalusi jäeti. Iga näo pealt pidime maksma 100RUR. Süsteem selline et tõukas oma vaadiga meie praami. Mootriruum oli pooleldi õli/naftat täis. Kütuse kanister oli tõstetud akude peale mis ilselt ükspäev lõpetab selle praamiliikluse suure pauguga. Aga selle eest paadi mootor kais kui siid, pehmelt, ühtlaselt – täiesti uskumatu. Vahepeal kohtasime karjust oma lehmadega. Karjus ise selline väike vanamähe näss, istus hobusel ja kupatas karja läbi kanali uutele aasadele. Imes siis suitsu rääkis paar üksikut sõne ja vaatas muudkui horizondile. Järsku läks silm suureks ja sõnagi lausumatta kappas mine sinna kus tuli. Mõni parema silmaga motorist arvas, et tal jäi mõni loom maha eelmistele aasadele.
Enamus selle kandi rahvast elatub kalastamisest. Öösel minnakse peale ja vastuhommikut naasevad. Meie telklaager oli loomulikult püstitatud just selle kanali äärde kust nad oma paatidega välja sõitsid nii, et ööesel oli tunne nagu oleks Saaremaa Ralli katse ääres. Kõige parem selle juures oli see et kalapüük toimub tavalise õngega. Ei mingit traali-vaalit ega ka võrke. Nagu tsuksid. Kui neile näikku vaadata siis ega nad palju ka erine.
Täna õhtuks siis Novisibirskisse kus ootaab meid juba hotell ja banja. Nädalas korra võiks ikka ennast pesta. Kuna siinkandi maastik on enamuses soostunud siis jäve kaldad on hirmus mudased ja pehmed, et ega hommikuti pole enam loputada ennast saanud. Jala tallad on mul juba sellised, et Marion arvas et sinna võiks juba hobuse raua külge lüüa. Mis neil viga, neil saapad päevaotsa jalas! Samuti loodame oma pesu hotellis pesta sest püksid hakkavad juba perse külge kinni kasvama. Motoristidel on aga tegu oma tsikli riideid hommikuti üles leida kuna need elavad juba oma elu ja tahavad plehku panna. Ilmselt meil ongi viimsed võimalused ennas kasida sest peale Baikalit ei tea enam keegi mis meid ees ootab. Aga mis seal viriseda, KARU KA EI PESE – KÕIK KARDAVAD!!!
Lahkusime järvede äärest otse teega mis tähendas 60km sooteid, mis tänu issandale on hetkel kivikõvad. Kohalikud rääkisid , et kui vihma sajab siis on need läbimatud mis jälgede järgi võiks nii arvata küll. See on jah omamoodi, et meid otsitakse maa-alt ka üles ja tullakse juttu puhuma. Ja üldiselt on kõik sõbralikud. Kui palud midagi neilt mingi soovi kohta eldakse EI, aga proovid siis veel ühtepidi ja teistpidi siis juba saab kah. Motoristid muidugi nautisid täna täiega. Sõnaotses mõttes sellist mõnusat, kergete hüpetega offroadi. Samas on see tee kaardipeale olemas ja GPS juhatab vapralt seda teed kasutama. Samas ilmselt mõni normaalse mõtteviisiga inimene sureks hirmukätte sinna samasse ära kui peaks sellis teed kasutama.
Olime sõitunud umbes 50 km kui tee lõppes ja ees oli lai kanal. Õnneks olid meiepool veel 2 kalameest kes soovitasid kõvasti signali lasta ja tuledega vilgutada. Teiselpool oli siis vana barzha kus magas kapten ja selle möllupeale üles ärkas. Tuli siis meile järele ja lasi meid peale sõita. Siis hakkas hinnaga kauplemine – muidu tema ei sõida kuhugi. Arvake ära palju meile võimalusi jäeti. Iga näo pealt pidime maksma 100RUR. Süsteem selline et tõukas oma vaadiga meie praami. Mootriruum oli pooleldi õli/naftat täis. Kütuse kanister oli tõstetud akude peale mis ilselt ükspäev lõpetab selle praamiliikluse suure pauguga. Aga selle eest paadi mootor kais kui siid, pehmelt, ühtlaselt – täiesti uskumatu. Vahepeal kohtasime karjust oma lehmadega. Karjus ise selline väike vanamähe näss, istus hobusel ja kupatas karja läbi kanali uutele aasadele. Imes siis suitsu rääkis paar üksikut sõne ja vaatas muudkui horizondile. Järsku läks silm suureks ja sõnagi lausumatta kappas mine sinna kus tuli. Mõni parema silmaga motorist arvas, et tal jäi mõni loom maha eelmistele aasadele.
Enamus selle kandi rahvast elatub kalastamisest. Öösel minnakse peale ja vastuhommikut naasevad. Meie telklaager oli loomulikult püstitatud just selle kanali äärde kust nad oma paatidega välja sõitsid nii, et ööesel oli tunne nagu oleks Saaremaa Ralli katse ääres. Kõige parem selle juures oli see et kalapüük toimub tavalise õngega. Ei mingit traali-vaalit ega ka võrke. Nagu tsuksid. Kui neile näikku vaadata siis ega nad palju ka erine.
Täna õhtuks siis Novisibirskisse kus ootaab meid juba hotell ja banja. Nädalas korra võiks ikka ennast pesta. Kuna siinkandi maastik on enamuses soostunud siis jäve kaldad on hirmus mudased ja pehmed, et ega hommikuti pole enam loputada ennast saanud. Jala tallad on mul juba sellised, et Marion arvas et sinna võiks juba hobuse raua külge lüüa. Mis neil viga, neil saapad päevaotsa jalas! Samuti loodame oma pesu hotellis pesta sest püksid hakkavad juba perse külge kinni kasvama. Motoristidel on aga tegu oma tsikli riideid hommikuti üles leida kuna need elavad juba oma elu ja tahavad plehku panna. Ilmselt meil ongi viimsed võimalused ennas kasida sest peale Baikalit ei tea enam keegi mis meid ees ootab. Aga mis seal viriseda, KARU KA EI PESE – KÕIK KARDAVAD!!!
02.08.2010
Tuli välja, et eile oli Omski linna 300 aastapäev mida ka meie varajaste hommiku tundideni tähistasime. Põhiliseks jututeemaks oli Tõnu Lamborghini ostu plaani nurjamine. Päris põnev oli seda teha kuskil Võnnus, Omski taga metsas jõe ääres. Täiesti ajuvaba, ilmselt hakkab metsas elamine meie ülemisele korrusele märku andma Voitkade mõttemaailmast. Omskist läbisõites jäi tee peale suur GIPERMARKET AUSHAN. Umbes sama suur kaubanduskeskus nagu Roccalmare oma. Mille peale nõudsime päälikult kohest peatust et korralikku kvaliteetset toiduaineid valida. Olime kui noored vasikad aasal – oo inimesed, tsivilisatsioon, silmades tuluke…. Poest lootsime muidugi meeletult valikuid aga ei miskit erilist. Suured pinnad küll aga rohelise valik oli olematu aga selle eest nii palju viina pole mina elu sees näinud ja a’la 50 EEK pudel. Samas pudeli peedi eest tuleb välja käia ca’ 150EEK ja rohkem. Toit on üldse kallis, minule ei ole jõudnud veel pähe kust kohalik selle raha võtab. Poed on rahvast pilgeni täis. Kogu selle poes käigu püant oli muidugi see et siin linnas gipermarketites kaardiga maksta ei saa!!! Pole sellist panga teenust. Ilmselt tuleb järgmine tripp uuesti Omskisse ette võtta ja tulla seda teenust pakkuma J
Õhtuks pakuti meile mehhikopärast punast hakklihasuppi ja soolasime ka lõhet hommikuks võileva peale. Päälikut premeerisime sushi valikuga.
Temperatuur on muutunud juba jahedamaks. Motoristid nõuavad päeval juba jopesid olgugi, et kraadiklaas näitab 25c sooja – ikkagi ainult kuumaga harjunud “gorjatshi estonskii parni”. Õhtul ja öösel muidugi on temp juba 10c kandis. Täna öösel ärkasin vappevärinate peale kuna olin suutnud magamiskoti luku ära lõhkuda ka kere oli puhta paljas. Samuti on jõevesi oluliselt jahedam. Ilmselt tuleb varsti karupüksid välja otsida.
Navigaator Erkki on meil viimased päevad inseneri tööd teinud ning tänasest on auto kast jälle saanud esialgse kuju. Keegi koputab veel kõhuall päris valjusti aga ei ole arusaanud kus ta peidus on. Marioni tsikkel ikka veel lekib kuid ta loodab et ennem jõuab keegi eestist koos varuosadega kui lõplikult laiali jookseb. Mart käib ainult muhe vunts näos ringi ja kiidab KTM 690 Endurot takka. Huvitav miks???
Eile lõunat süües trassiäärses kohvikus (loe: sitamajas) liitusid meiega ühed noored mehehakatised kes oild just tulnud Baikali äärest kalastamast. Kuna oli juba lõuna aeg siis osadel seltskonnast oli juba tuju päris kena. Käisid ja uudistasid rataid ja autot, meeletu fotografeerimine koos tsiklitega ja ilma. Ja selle eesti pakkusi meile suure kotitäie voblat. Kui nad oma 100 Landcruiseri ukse avasid siis see auto oli pilgeni voblat täis! Hiljem saime ka aru miks sest see oli ime hää. Kergelt, ainult kergelt suisuahjust läbilastud, parajalt soolane ja ei olnud kuivatatud kivikõvaks, vaid selline kus nahk tuli raginaga tervelt maha ning samuti liha luude küljest. Kõrvale on meil lemmik õluks kujunenud Sibirskaja Corona mis suures poes maksab 21 RUR ja külapoes 50 RUR.
Olen paaril korral ka kala üritanud püüda. Esimesel korral oli nii suur havi otsas, et murdsin oma uhiuue teleskoop varrega ridva viimase otsa ära (loe: lant jäi järve põhja kinna ning tõmbasin oma talupoja jõuga lihtsalt pooleks) Teine kord loopisinj ja loopisin ja loopisin ja…..
Põhirõhu panen ma muidugi paltuse ja punase kala püügile siberis.
Täna õhtuks jõudsime JAKUL’ külla järvede äärde mis on peale Baikalit kalarikkam koht Venemaal. Nii kui ussi sisse panime saime 2 suurt karpkala ja tosina jagu ilusaid ahvenaid. Kohe fileeks, raz jahuseest läbi ja pannile. Maitses umbe hää! Aga see kant on enamus soostunud mis tähendab muiduga seda et siin on sääsed ja parmud ja mitte vähe. Esimest korda läksime enne kella 23:00 telki ära sest ei olnud võimalik olla. Sellised helerohelised sääsed kes salvasid väga valusalt. Hommikul tõusmisega ka keegi väga ei tormanud samadel põhjustel. Sääsed ootasid nagu truud koerad telgi ukse taga.
Õhtuks pakuti meile mehhikopärast punast hakklihasuppi ja soolasime ka lõhet hommikuks võileva peale. Päälikut premeerisime sushi valikuga.
Temperatuur on muutunud juba jahedamaks. Motoristid nõuavad päeval juba jopesid olgugi, et kraadiklaas näitab 25c sooja – ikkagi ainult kuumaga harjunud “gorjatshi estonskii parni”. Õhtul ja öösel muidugi on temp juba 10c kandis. Täna öösel ärkasin vappevärinate peale kuna olin suutnud magamiskoti luku ära lõhkuda ka kere oli puhta paljas. Samuti on jõevesi oluliselt jahedam. Ilmselt tuleb varsti karupüksid välja otsida.
Navigaator Erkki on meil viimased päevad inseneri tööd teinud ning tänasest on auto kast jälle saanud esialgse kuju. Keegi koputab veel kõhuall päris valjusti aga ei ole arusaanud kus ta peidus on. Marioni tsikkel ikka veel lekib kuid ta loodab et ennem jõuab keegi eestist koos varuosadega kui lõplikult laiali jookseb. Mart käib ainult muhe vunts näos ringi ja kiidab KTM 690 Endurot takka. Huvitav miks???
Eile lõunat süües trassiäärses kohvikus (loe: sitamajas) liitusid meiega ühed noored mehehakatised kes oild just tulnud Baikali äärest kalastamast. Kuna oli juba lõuna aeg siis osadel seltskonnast oli juba tuju päris kena. Käisid ja uudistasid rataid ja autot, meeletu fotografeerimine koos tsiklitega ja ilma. Ja selle eesti pakkusi meile suure kotitäie voblat. Kui nad oma 100 Landcruiseri ukse avasid siis see auto oli pilgeni voblat täis! Hiljem saime ka aru miks sest see oli ime hää. Kergelt, ainult kergelt suisuahjust läbilastud, parajalt soolane ja ei olnud kuivatatud kivikõvaks, vaid selline kus nahk tuli raginaga tervelt maha ning samuti liha luude küljest. Kõrvale on meil lemmik õluks kujunenud Sibirskaja Corona mis suures poes maksab 21 RUR ja külapoes 50 RUR.
Olen paaril korral ka kala üritanud püüda. Esimesel korral oli nii suur havi otsas, et murdsin oma uhiuue teleskoop varrega ridva viimase otsa ära (loe: lant jäi järve põhja kinna ning tõmbasin oma talupoja jõuga lihtsalt pooleks) Teine kord loopisinj ja loopisin ja loopisin ja…..
Põhirõhu panen ma muidugi paltuse ja punase kala püügile siberis.
Täna õhtuks jõudsime JAKUL’ külla järvede äärde mis on peale Baikalit kalarikkam koht Venemaal. Nii kui ussi sisse panime saime 2 suurt karpkala ja tosina jagu ilusaid ahvenaid. Kohe fileeks, raz jahuseest läbi ja pannile. Maitses umbe hää! Aga see kant on enamus soostunud mis tähendab muiduga seda et siin on sääsed ja parmud ja mitte vähe. Esimest korda läksime enne kella 23:00 telki ära sest ei olnud võimalik olla. Sellised helerohelised sääsed kes salvasid väga valusalt. Hommikul tõusmisega ka keegi väga ei tormanud samadel põhjustel. Sääsed ootasid nagu truud koerad telgi ukse taga.
01.08.2010 Jätkame sõitu Novosiberski poole (jäänud veel 1100km)
Ööbisime kuskik soo servas. Õhtul hakkasid motoristus hooldusi tegema v.a. Superstar Marion kellel hakkas hammasrattavahelt õli välja lahmama mis õnneks nõudis seekord ainult hammasratta mutri pingutamist. Teised aga vahetasid mootoriõli ja seadistasid tsikleid. Navigaator Erki käis ka nõutult rellakaga auto all ning tahtis autot ümberlõikama hakata… Tegelikult tahab auto kast kos kogu padajanniga minema panna. Teed on ikka kohati nii jubedad.
Ilm on ikka võrratult ilus. Päeval 35 ja õhtul 20c. Huvitaval kombel palusid tänasel ülesõidul motoristid oma lisakaltsukesi sest pidavat natuke jahe sõita olema. Väljas veel kõigest 23c. Homme peaks jõudma meieni ka 4 automees. Mõtleme neile just karistusi välja mida ta tegema peab. Oma osa ta on juba saanud sest peab tooma kaasa vähemal 50kg jagu varuosi. 5 Augustil peaks saabuma puhkusele viimane motorist Andres ja puhkuselt naasma motorist Mait. Sellega seoses oleme avastanud et oleme läbinud tänaseks 5000km mis on ca’ 1/3 meie teekonnast. GPS kes meie armas sober kuid nöögib meid päris tihti näitab juba järgmisi ristmike alles 295 km pärast sest ennem lihtsalt ei ole teisi teid.
Homme täitub 2 nädalat meie reisi algusest mis tundub tagasi mõeldes nii pikana kuid päevad on möödunud ülikiirelt. Hommikul istud autosse, viskad paar peenikest nalja ja juba kell 17:00 õhtul ja peab hakkama laagripaika otsima. Sellel 2 nädalaga on tekkinud juba mingi kord laagris. Enamvähem kõik teavad mida nad tegema peaksid, kus miski asi käib, kes millal peseb ja millal asjal käib. Selles mõttes võib närviliseks teha kui tuleb uus veri kes midagi kodukorrast ei tea.
Viimased päevad peale Uurali on olnud magedad sõidumõttes, kuna 1. siin ei ole midagi vaadata. Tohhutud tühjad väljad mingite imelike kaskede saludega (kase oksad on ka valged) ja siis mädasoo koos laugastega. Ja tee on kohati üli hea või siis üli katki. Nii nagu venemaal kõik. Ja tee on tehtud täiesti sirgjoones. Meenub luule: “puhas soo ja tühi väli” et asja natuke samastada. Mis on lnud huvitav, et mida kaugemale Moskvast siis seda paremaks on läinud teeäärsed toitlustuskohad – puhatamad, ei haise rasva järgi enam ja kannatab isegi tualetti minna.
Siikohal meenus et toit mille olime ostnud Uuralites ööbimiseks kanarind koos juurviljadega ei olnudki hapuks läinud ja eile sai see ära wokitud. Kellegil igaljuhul see vokk rallima kõhus ei läinud.
Politsei on meie vastu üllatavalt sõbralik olnud. Meid on kinni peetud ja päritud uudishimust kus ja miks ja kuhu lähete. Mõnipäev tagasi ootasid motoristid meid teeääres millepeale pidas miilits ka kinni ja hakkas juba tuttavaid küsimusi küsima sealjuures märkamata, et nad tervet sõidurida kinni hoidsid. Tavaliselt kui kohalikud teada saavad kuhu me läheme, siis peavad meid arengupeetusega inimesteks. Mida kuradit te sinna otsite. Kas Teil midagi paremat pole teha? Jne, jne.
Ööbisime kuskik soo servas. Õhtul hakkasid motoristus hooldusi tegema v.a. Superstar Marion kellel hakkas hammasrattavahelt õli välja lahmama mis õnneks nõudis seekord ainult hammasratta mutri pingutamist. Teised aga vahetasid mootoriõli ja seadistasid tsikleid. Navigaator Erki käis ka nõutult rellakaga auto all ning tahtis autot ümberlõikama hakata… Tegelikult tahab auto kast kos kogu padajanniga minema panna. Teed on ikka kohati nii jubedad.
Ilm on ikka võrratult ilus. Päeval 35 ja õhtul 20c. Huvitaval kombel palusid tänasel ülesõidul motoristid oma lisakaltsukesi sest pidavat natuke jahe sõita olema. Väljas veel kõigest 23c. Homme peaks jõudma meieni ka 4 automees. Mõtleme neile just karistusi välja mida ta tegema peab. Oma osa ta on juba saanud sest peab tooma kaasa vähemal 50kg jagu varuosi. 5 Augustil peaks saabuma puhkusele viimane motorist Andres ja puhkuselt naasma motorist Mait. Sellega seoses oleme avastanud et oleme läbinud tänaseks 5000km mis on ca’ 1/3 meie teekonnast. GPS kes meie armas sober kuid nöögib meid päris tihti näitab juba järgmisi ristmike alles 295 km pärast sest ennem lihtsalt ei ole teisi teid.
Homme täitub 2 nädalat meie reisi algusest mis tundub tagasi mõeldes nii pikana kuid päevad on möödunud ülikiirelt. Hommikul istud autosse, viskad paar peenikest nalja ja juba kell 17:00 õhtul ja peab hakkama laagripaika otsima. Sellel 2 nädalaga on tekkinud juba mingi kord laagris. Enamvähem kõik teavad mida nad tegema peaksid, kus miski asi käib, kes millal peseb ja millal asjal käib. Selles mõttes võib närviliseks teha kui tuleb uus veri kes midagi kodukorrast ei tea.
Viimased päevad peale Uurali on olnud magedad sõidumõttes, kuna 1. siin ei ole midagi vaadata. Tohhutud tühjad väljad mingite imelike kaskede saludega (kase oksad on ka valged) ja siis mädasoo koos laugastega. Ja tee on kohati üli hea või siis üli katki. Nii nagu venemaal kõik. Ja tee on tehtud täiesti sirgjoones. Meenub luule: “puhas soo ja tühi väli” et asja natuke samastada. Mis on lnud huvitav, et mida kaugemale Moskvast siis seda paremaks on läinud teeäärsed toitlustuskohad – puhatamad, ei haise rasva järgi enam ja kannatab isegi tualetti minna.
Siikohal meenus et toit mille olime ostnud Uuralites ööbimiseks kanarind koos juurviljadega ei olnudki hapuks läinud ja eile sai see ära wokitud. Kellegil igaljuhul see vokk rallima kõhus ei läinud.
Politsei on meie vastu üllatavalt sõbralik olnud. Meid on kinni peetud ja päritud uudishimust kus ja miks ja kuhu lähete. Mõnipäev tagasi ootasid motoristid meid teeääres millepeale pidas miilits ka kinni ja hakkas juba tuttavaid küsimusi küsima sealjuures märkamata, et nad tervet sõidurida kinni hoidsid. Tavaliselt kui kohalikud teada saavad kuhu me läheme, siis peavad meid arengupeetusega inimesteks. Mida kuradit te sinna otsite. Kas Teil midagi paremat pole teha? Jne, jne.
GUNGUR – ZLATOUST (Uuralid)
Külastasime jääkoobast. Pilet 400RUR nägu plus veel fotografeerimise eest 150RUR mida meie pidasime kalliks ja arvasime et sissepääsu eest peaks klappima küll. Koobas nagu koobas ikka aga ainuke vahe mida mina pole varem kohanud et seal nii külm oli. Mõnes nurgas –5C. Kujutage nüüd ette tulla 35c soojast ja plätude ja maikaga sinna sisse astuda. Päris karastav. Koopa kohta oli giidil tohhutul hulgal legende valmis pandud mida ta meile ka nagu kalashnikovi automaadist ette vatras.
Iseenest täitsa tore jalutuskäik vahelduseks kremlitele, kloostritele ja kirikutele.
Teel Tsheljabinski poole sõtsime läbi metallurgiaga tegelevast linnast – SATKA. Linn ümbritsetud purustatud kivi mägedega ja linna keskel koletisest masin.
Linn meenutas nagu mingit multifilmi kohast kus inimesed on sees vangis ja mingi kuri aparaat ruulib seda kohta seal. Päris jube oleks sellises linnas ärgata….
Õhtuks jõudsime Uurali mäestikku. Plaan oli minna TAGINAI rahvusparki telkima, kust avanevad maalilised vaated mägedele ja orgudele aga võta näpust – taeva tõmbas süsimustaks ja hakkas äikest paukuma. Niisiis otsustati, et võtame ljuks hotelli ja puhkame. Hotell aga ise kirjeldamist ei vääri, pildid peaks andma hea ülevaate. Samas muidugi küsiti öö eest 550 RUR mis ei olnud palju selle koha eest kuna telkimise eest küsiti 300RUR rahvuspargis.
Linn ise on legendaarne nugade meistrite poolest.
Täna peaks siis tulema pikk ülesõidu päev Novosibirski suunas. Meil on 2 päevajooksul vaja läbida ca’2000km mis ilmselt nii meile, rääkimata motoristidest, on äärmiselt kurnav. Trass M5 on kohati nii jube et eile kukus mul hamba plomm suust. Aga emake venemaa on suur ja lai ning et jõuda kuhugi tuleb ka pikki otsi teha.
PSS. Ärge pahandage minu kirjavigade üle kuna kirjutan enamasti autos sõiduajal ja internetti jõudes on aeg limiteeritud siis ei jõua vigade parandustega väga tegeleda..
Iseenest täitsa tore jalutuskäik vahelduseks kremlitele, kloostritele ja kirikutele.
Teel Tsheljabinski poole sõtsime läbi metallurgiaga tegelevast linnast – SATKA. Linn ümbritsetud purustatud kivi mägedega ja linna keskel koletisest masin.
Linn meenutas nagu mingit multifilmi kohast kus inimesed on sees vangis ja mingi kuri aparaat ruulib seda kohta seal. Päris jube oleks sellises linnas ärgata….
Õhtuks jõudsime Uurali mäestikku. Plaan oli minna TAGINAI rahvusparki telkima, kust avanevad maalilised vaated mägedele ja orgudele aga võta näpust – taeva tõmbas süsimustaks ja hakkas äikest paukuma. Niisiis otsustati, et võtame ljuks hotelli ja puhkame. Hotell aga ise kirjeldamist ei vääri, pildid peaks andma hea ülevaate. Samas muidugi küsiti öö eest 550 RUR mis ei olnud palju selle koha eest kuna telkimise eest küsiti 300RUR rahvuspargis.
Linn ise on legendaarne nugade meistrite poolest.
Täna peaks siis tulema pikk ülesõidu päev Novosibirski suunas. Meil on 2 päevajooksul vaja läbida ca’2000km mis ilmselt nii meile, rääkimata motoristidest, on äärmiselt kurnav. Trass M5 on kohati nii jube et eile kukus mul hamba plomm suust. Aga emake venemaa on suur ja lai ning et jõuda kuhugi tuleb ka pikki otsi teha.
PSS. Ärge pahandage minu kirjavigade üle kuna kirjutan enamasti autos sõiduajal ja internetti jõudes on aeg limiteeritud siis ei jõua vigade parandustega väga tegeleda..
BUGURUSLAN
Juba kilomeeter enne linnakest, ootas meid soe vastuvõtt. Kuna me ei olnud kursis , et teepeale jääb ajanihe siis panime kohelejõudmise ajaga kergelt puusse. Eestlased olid meile orgunninud olemise linnavalitsuse residentsis mis mõeldud väga tähtsate külaliste jaoks. Vot nii! Kohale jõudes ootas meid abilinnapea, et siis kohe pika lauataha istuda ja kuulata maailma uudiseid. Toit oli seni parim mis oleme saanud. Erinevad singid, soolalõhe, keelesalat, üleküpsetatud sealiha juustu ja karulitega, loomulikult külm viin jne,jne. Peale lõputuid tooste ja vennastumisi kukkusime juba jala pealt. Järgmisel päeval ootas meid hommikusõõk Valentina poolt (perenaine) ja siis juba põllumaadele mida Eestlased Reimo ja August siin “runnivad”. Tegemist siis kodanik Heleniuse projetkiga siinmail. Asukoht on nimelt legendaarne musta mulla vöönd kus reaalselt 1,5 m musta mulda. Ma ei tea kas on põllumeestel kokkulepitud tekst aga sel aastal pidi tulema ikaldus. Kärss karnas ja maa külmund. Nimelt pole siinkandis ca’ 3 kuud vihma tulnud. See on aga viljakasvu kiduraks muutnud. Kui muidu saab 25 tsentrit hektarist siis nüüd ainult 7 tsentrit. Ainuke asi millest meie aru saime oil see et 50 ha saab 100 tonni vilja. LIHTNE!!! Kasvatavad põhiliselt nisu, otra, päevalille ja sel aastal proovivad ka sojat.
Küll aga ilmselt ennustuste põhjal on sel kandil suur tulevik arvestades rahva arvukuse tõusu ja nälja suurenemist. Nii, et härrased – ei ole mõtet ainult Aserbadzhaani kinnisvara soetada vaid ka siia kanti.
Üks meie motoristidest Mait suundus aga täna koju puhkusele – vähemalt nii ta väitis meile. J Selle tulemusena kadus meie autost Tõnu FM mis on meid viimased 7 päeva lõbustanud. Nimelt vahetas tsikkel sõitjat kuniks Mait tagasi saabub.
PS. Kuna me ilmselt oleme ainukesed eestlased kes siia kanti vabatahtlikult tulid külla siis isegi kohalik ajakirjandus ja televisioon oli kohal et neid hulle filmida. Nii, et meil on nüüd oma superstar Marion Pugatshova!
Täna siis suundusime tagasi Tatarimaa poole et homme trehvata kuskil külas seni 50aastat nägemata Marioni sõjaväekaaslast. Marion mäletas küla nime ja kohta kus tüüp elas aga rohkemat ei tea midagi, kas ta võiks veel seal elada või kas üldse….
Ühesõnaga homme näeme.
Teed kuhu GPS meid juhatab on enamus põlluteed, ehk täielik offroad aga teed on paraku paremas olukorras kui maanteed. Liikumis kiirus on ca’ 80km tunnis, ja looklevad põldude vahel üles-alla nagu lõuna Prantsusmaal viinamarjade vahel ainult et siin on nisu põllud.
Põnev on veel kella aegadega. Nimelt oleme juba piirkonnas kus kellaaeg muutub pea igas linnas ehk siis me ei teagi täpselt mis see on. Me ise orienteerume 2 variandi vahel. 1. Linnavalitsuse kella aeg. St. aega mis meil selgus Buguruslanis. 2. Kazani aeg. St. sinna maani me veel suutsime tuvastada mis aeg oli.
Tegelikult aga nüüd leppisime kokku et mõõdame aega kalendriga. Vähemalt peaks teadma mis päev on ja hommik algab päikese tõusuga ning lõpeb pimedusega.
Jõudsime UDMURDIASSE Kolesnikovi külla kus peaks Marioni sõjaväekaaslane elama. Käisime tema isa juures kes ei teadnud pojast midagi kus ta võiks olla. Aga soovitas minna kõrvalkülla ämm/äia juurde – äkki nemad teavad. Leidsime siis ka äiapapa üles kes ka midagi ei teadnud ja palus oodata mammat, kes pidi kõike teadma. Ootasime ja ootasime kuniks vanale kargas pähe mõte, et neil on tel.raamat kus võiks äkki kirjas olla kus nende lihane tütar ja väimees elavad. Mõeldud tehtud ja leitud. Kui Marion helistas ja sai sõbra toru otsa, võite arvata tema imestust. Nad pole üksteist näinud ega kuulnud viimased 22 aastat. Kõlab nagu müüt Kersna saatest! Tüüp elab Novaja külas, Izevski linna lähistel. Nikolai oli meil juba linna ääres vastas. Viis meid jõeäärde kus saaksime natuke ujuda kui nad Marioniga juttu ajata.ja väike shaslõtshik vardasse ajada.
Räägitu/istutud liikusime edasi. Kuna Buguruslanis käik tegi meie teekonna pikemaks siis peame natuke peal hoidma, et tagasi sõita aega. Aga see on ainult meie teekonna põnevamaks muutnud. Nimelt jõudsime sellisesse kohta nagu Gungur, kus on venemaa 8 ime, jääkoopad. Kuna õhtuks sinna ei jõudnud, siis otsustasime ööbida sealsamas lähistel, jõe ääres. Pole mina veel oma eluaja jooksul näinud nii puhta veega jõge. Trehvasime seal ka kohalikku offroadi meest Nivaga kes demonstreeris meile oma oskusi.
Küll aga ilmselt ennustuste põhjal on sel kandil suur tulevik arvestades rahva arvukuse tõusu ja nälja suurenemist. Nii, et härrased – ei ole mõtet ainult Aserbadzhaani kinnisvara soetada vaid ka siia kanti.
Üks meie motoristidest Mait suundus aga täna koju puhkusele – vähemalt nii ta väitis meile. J Selle tulemusena kadus meie autost Tõnu FM mis on meid viimased 7 päeva lõbustanud. Nimelt vahetas tsikkel sõitjat kuniks Mait tagasi saabub.
PS. Kuna me ilmselt oleme ainukesed eestlased kes siia kanti vabatahtlikult tulid külla siis isegi kohalik ajakirjandus ja televisioon oli kohal et neid hulle filmida. Nii, et meil on nüüd oma superstar Marion Pugatshova!
Täna siis suundusime tagasi Tatarimaa poole et homme trehvata kuskil külas seni 50aastat nägemata Marioni sõjaväekaaslast. Marion mäletas küla nime ja kohta kus tüüp elas aga rohkemat ei tea midagi, kas ta võiks veel seal elada või kas üldse….
Ühesõnaga homme näeme.
Teed kuhu GPS meid juhatab on enamus põlluteed, ehk täielik offroad aga teed on paraku paremas olukorras kui maanteed. Liikumis kiirus on ca’ 80km tunnis, ja looklevad põldude vahel üles-alla nagu lõuna Prantsusmaal viinamarjade vahel ainult et siin on nisu põllud.
Põnev on veel kella aegadega. Nimelt oleme juba piirkonnas kus kellaaeg muutub pea igas linnas ehk siis me ei teagi täpselt mis see on. Me ise orienteerume 2 variandi vahel. 1. Linnavalitsuse kella aeg. St. aega mis meil selgus Buguruslanis. 2. Kazani aeg. St. sinna maani me veel suutsime tuvastada mis aeg oli.
Tegelikult aga nüüd leppisime kokku et mõõdame aega kalendriga. Vähemalt peaks teadma mis päev on ja hommik algab päikese tõusuga ning lõpeb pimedusega.
Jõudsime UDMURDIASSE Kolesnikovi külla kus peaks Marioni sõjaväekaaslane elama. Käisime tema isa juures kes ei teadnud pojast midagi kus ta võiks olla. Aga soovitas minna kõrvalkülla ämm/äia juurde – äkki nemad teavad. Leidsime siis ka äiapapa üles kes ka midagi ei teadnud ja palus oodata mammat, kes pidi kõike teadma. Ootasime ja ootasime kuniks vanale kargas pähe mõte, et neil on tel.raamat kus võiks äkki kirjas olla kus nende lihane tütar ja väimees elavad. Mõeldud tehtud ja leitud. Kui Marion helistas ja sai sõbra toru otsa, võite arvata tema imestust. Nad pole üksteist näinud ega kuulnud viimased 22 aastat. Kõlab nagu müüt Kersna saatest! Tüüp elab Novaja külas, Izevski linna lähistel. Nikolai oli meil juba linna ääres vastas. Viis meid jõeäärde kus saaksime natuke ujuda kui nad Marioniga juttu ajata.ja väike shaslõtshik vardasse ajada.
Räägitu/istutud liikusime edasi. Kuna Buguruslanis käik tegi meie teekonna pikemaks siis peame natuke peal hoidma, et tagasi sõita aega. Aga see on ainult meie teekonna põnevamaks muutnud. Nimelt jõudsime sellisesse kohta nagu Gungur, kus on venemaa 8 ime, jääkoopad. Kuna õhtuks sinna ei jõudnud, siis otsustasime ööbida sealsamas lähistel, jõe ääres. Pole mina veel oma eluaja jooksul näinud nii puhta veega jõge. Trehvasime seal ka kohalikku offroadi meest Nivaga kes demonstreeris meile oma oskusi.
VII PÄEV. Kazan – Buguruslan ehk Carbon raami päev
Tatarimaale jõudes muutus ka loodus oluliselt teistsugusemaks kui eelnevalt nähtud. Avaramaks ja natuke ka mägismaks. Tatarlasi peetakse jõukateks ja seda on ka kohe näha. Uhkem, puhtam ja ilusam kui eelpool. Kazani jõudes tervitasid meid mozheed. Kuna oli lubatud üks nn. Puhkepäev siis seadsime sammud kohe 5 tärni hotelli mille peale korraldajad hoidsid pead kahe käega kinni. Mart ütles selle peale et tema lepib kõigega ja võime vabalt ka telgi üles panna aga üldiselt talle meeldib heades hotellides elada. Loomulikult oli hotel vajalik sest minul hakkas sammal juba selga kasvama ning tegu oli Maitu tsiklisõidu pükstega mis tahtsid esimesel võimalusel jooksu pista kuna need juba elasid oma elu.
Ehk siis kusta, pesta ja kammida kuna oli juba nädal metsas elatud.
Linn oli noori juubeldavaid noori täis kuna täna mängisid Moskva Dünamo ja Kaasani Rubiin 0:2 Rubiini kasuks.
Linn ise ilus puhas, hoolitsetud, väga ilusa arhidektuurga hooneid täis. Hetkel ei tea millega siin täpselt tegeletakse, et nad nii jõukad on aga ma luban et uurin selle järele.
Õhtul käisime motoristidega natuke jalutamas. Tegime paar tassikest teed ja arutasime euroopa liidu direktiivide üle. Oli väga konstruktiivne diskusioon akadeemilise seltskonnaga.
Hommikul tegmine linnatuur ja tutvusime vaatamisväärsustega. Kreml milles Mozhee, presidendi palee ja õigeusukirik, mis ei ole väga levinud. Omamoodi oli jalutada linnas kell 09:00 hommikul kus linna kõlaritest lasti rahvale kas siis tujutõstmiseks või millegiks muuks rokk muusikat – vägagi ootamatu.
Siit startisime edasi Samara poole millel jääb tee peal ette Buguruslan kus elab kolhoosi esimehest Mardi sõber aga sellest juba hiljem.
Teel Samarasse ületasime legendaarse jõe KAMA. Ütleme nii et ei näe igapäev jõge mille vastas kallast ei näe. Üüratult suur.
Ehk siis kusta, pesta ja kammida kuna oli juba nädal metsas elatud.
Linn oli noori juubeldavaid noori täis kuna täna mängisid Moskva Dünamo ja Kaasani Rubiin 0:2 Rubiini kasuks.
Linn ise ilus puhas, hoolitsetud, väga ilusa arhidektuurga hooneid täis. Hetkel ei tea millega siin täpselt tegeletakse, et nad nii jõukad on aga ma luban et uurin selle järele.
Õhtul käisime motoristidega natuke jalutamas. Tegime paar tassikest teed ja arutasime euroopa liidu direktiivide üle. Oli väga konstruktiivne diskusioon akadeemilise seltskonnaga.
Hommikul tegmine linnatuur ja tutvusime vaatamisväärsustega. Kreml milles Mozhee, presidendi palee ja õigeusukirik, mis ei ole väga levinud. Omamoodi oli jalutada linnas kell 09:00 hommikul kus linna kõlaritest lasti rahvale kas siis tujutõstmiseks või millegiks muuks rokk muusikat – vägagi ootamatu.
Siit startisime edasi Samara poole millel jääb tee peal ette Buguruslan kus elab kolhoosi esimehest Mardi sõber aga sellest juba hiljem.
Teel Samarasse ületasime legendaarse jõe KAMA. Ütleme nii et ei näe igapäev jõge mille vastas kallast ei näe. Üüratult suur.
Subscribe to:
Posts (Atom)